jah. mul on jubedalt vedanud, et mul on

a. kasuisa, tänu kellele see fotopisik minu sees pulseerib ja kes veedab enda laupäeva parastlõuna pimikus põhiliselt minu viimase poolaasta filme ilmutades (samal ajal paneb ta mängima kt tunstalli, the smithsi ja lõpuks david lynchi; vt ka varasemad muusikavalikud: nouvelle vague, stereo total, orelipoiss, hans zimmer jpt) ja loovutab enda arvuti/skänneri/tööpinna neljaks ja pooleks tunniks, et ma saaksin skännida sisse ei rohkem ega vähem kui 195 negatiivi

b. poolõde, õde, kes lahutab hea meelega nii minu kui kõigi teiste meelt, kes ükskõik mis kujul või viisil tema lähedusse satuvad ning pühapäeva õhtul mind pannkoogivalmistamisega proovile paneb. samuti tuletatakse mulle meelde, et mu küüned on liiga pikad või ebasümmeetrilised ning nendega tuleks lähitulevikus kindlasti midagi ette võtta

c. ema, kellega ma saan koos vaadata dylan morani dvd’d (among so many other things), naerda pisarateni ning kes minu vastuse ei, ma ei soovi vahuveini, argumendiga ma juba valasin ümber lükkab. lisaks kiidetakse minu muusikavalikut (olin abiks LESi jõulupeo “dj-set’i” koostamisel) ja üleüldse. coolest mom ever actually

ilmumas lähiajal sarjas asjad, millega mul vedanud on:

• pere ja muud loomad (estonian edition)

homme lähen ma vanni, teisipäeval luksemburgi ja kolmapäeval tulen eestisse. aga praegu poen teki sisse ja vaatan hoopis uuesti losti.