esimest korda elus näen korduvat õudusunenägu. kolmas öö. kui eelnevatel hommikutel on see vaid häguselt mällu jäänud, siis täna ärkasin paanikas. ma olen kuuse tänava köögis koos enda isa elukaaslase P ja poolõega ning eri paikadest ilmuvad välja umbes kolmesentimeetripikkused mustad putukad-mardikad - minus tekitavad nad haiglast hirmu, samal ajal kui poolõde nendega trepi peal rahulolevalt mängib. proovin P’le selgeks teha, et kuidagi tuleb neist lahti saada, aga hüsteerilise nutmise tõttu suudan vaevu piiksuda. P omakorda ütleb mulle, et ma peaks maha rahunema; muidu hakkab mu poolõde samamoodi neid kartma - temal pole ju midagi viga, mängib rahulikult. unenägu lõppeb siis, kui mardikad mu kampsuni varrukatest välja pugema hakkavad ja ma karjuda tahan

ebameeldiv. mingil määral mõistan, kuidas need asjad mu alateadvusesse on ilmunud, aga miks just praegu? tegime täna domi juures pannkooke ja vaatasime hungerit, mis tuli ka süsteemile paraja šokina. koju jõudes oleksin tahtnud kellegagi lihtsalt rahus istuda ja rääkida, aga jakkil olid oma tegemised. ostsin hoopis ühe lennupileti luksemburgi minekuks, ühe pileti kurt vile’i kontserdile ja äkki ostan kunagi ühe lennupileti tagasitulekuks ka.